mõtlen ennast supernaisex, siis vist ajab läbi ka.
oma tavainimese kehastus näib kaheldav.

ja kui tundetult võib inimene valutada?
see viimane tabab ja rabab mind juba kuid.

see tunne, et mu peas on miljon sipelgat.
kõik need tahtmised ja tahtmatused.
ma ei tea valemeid nendega hakkama saamisex.
kes on see X seal võrrandis, kes on see Y?

ma võin endast anda liiga palju, arvates, et nii on õige.
anda enda usaldus kellelegi, aga seeläbi tuleb minu ja muu maailma,
muude inimeste, vahele mingi sein. läbipaistev sein.
ma näen neid, tahan neid, aga mu usaldus on juba antud.
kui sõber muutub takistavax tegurix, siis mis on juhtunud?

ma olen ühe pildi peal, kus ma seisan keset ilmatut tühjuseauku, vaid lapikese maa peal, mis sealt udusest eimilleskti välja ulatub.
inimesed üritavad minuni jõuda.
nad teevad kangelaslikke hüppeid, aga vahemaa on liiga suur.
vahemaa, mis aina kasvab.
ma üritan kogu oma mõttejõudu suunata sellele, et see protsess peatux, et toimux vastupidine, aga ei.
ja nad ikka hüppavad ning kukuvad tühjusesse.
mina aga ei julge hüpata, sest ma ei taha kaduda tühjusesse,
ma nagunii juba seisan selle keskel!
ma näen seda pilti, kui mu käed selle kontuure kustutada üritavad.
ja iga tõmme loob aina uut tühjust.

astume siis ilusasti sellele karussellile tagasi. kätte võidetud aeg ei saanud loorberitega pärjatud. käest kaduma hakkav aeg tahab loorbereid.
ma olen liiga sarnane nende mänguasjadega.
need jonnipunnid, teate küll - kogu aeg kõiguvad ühest äärmusest teise.
vaid selle erandiga, et mind ei pea lükkama, ma kõigutan end ise.

kõik päevad ma unistan maha. elamine mu sees on roostet täis.
mul pole hetkel selle tegevusetuse vastu kurja nõu.
ärge rääkige mulle, et ajas rändamine on utoopia!
utoopilisena näib mulle vaid fantaasiavaba mõttelaad.
ei, mitte utoopilisena, lihtsalt uskumatuna!
mina kogu aeg rändan ajas tagasi.
ja siis jälle tagasi, siia.
ja tagasi, tagasi, tagasi ja tagasi.
aina tagasi, mitte edasi ja tagasi.
lihtsalt TAGASI, see üxik hulkur.
senikaua, et mai tea enam kumb "tagasi"
on see õige ja hea.

tunne on nii tuttav. talvevaikus hakkab peale tulema.

üxtapuha, kui palju mul ka midagi ei olex, tunnen end puruvaesena.
puruvaesena, sest nii kirjutas ta mu südamele.
"ka prahi seest võib ilusaid asju leida"
olen praht. oleme kõik.

masinavärk

kõik, mis ma teen hetkel, et tasuda oma "lõiv" ühiskonna mutrina, on lihtlabane paratamatus.
ma saan sellega hakkama. täitsa ilusasti.
aga asi pole selles. hakkama saamise füüsiline pool pole probleemix.
tõenäoliselt ei oska ma eriti hästi varjata oma põlgust igasuguste masinavärkide vastu, mis muudavad inimesed elututex, iseenesestmõistetavatex väärtustex, mis on tglt väärtusetud.
masinavärk, mis kaotab individuaalsuse, kuid annab ressursid, et vee peal ulpida.
tere tulemast aili draamasse.

OOTERUUM

vaatan, et inimesed muudkui loobivad seda halba energiat nagu mingit palli üxteise vahel.
keegi ei taha seda.
mäng jätkub.
ja jätkub.
mulle tundub, et oleme liiga mitu korda palliga hoopis vastu pead saanud.

eleutheria

haarates sõnasabast muudab teisipäev mu olemuse(?) teisejärgulisex.
kõik mõtted filtreeritaxe läbi millegi nii tiheda, et minuni jõuab vaid idee MILLESTKI, aga mitte arusaamine.
inimeste suurim traagika ongi, et me ei näe oma kuradi ninaotsast kaugemale.
nii 80% ajast.

ma ei teadnud, et vaikimisex peab põhjus olema.

persse need laupäevad

kukun koos peavaluga rentslisse, saast teeb oma külgetõmbetööd

kõrvenõgesed raisk

minust on saanud hunnik tolmukübemeid, tuul muudkui tuleb ja puhub mind laiali.

rulett, tglt.

kui v õ i m a t u s e l olex silmapiir, huvitav, MIDA me näexime?


Tundub ainult loogiline, et kui ma lähen, siis on väljas ikka veel hämarus ja plinkivad neoonsildid, mis heidavad silmamoonduslikke varje. Vahepeal harva exib nende valgussõõri keegi ise veel rohkem exinu. Erkrohelised ja -roosad sähvatused muudavad nad siiski laibasarnastex, päriselt ka, nende silmad pole need, mis päikesevalgust armastaxid.
Lihtsalt istuda väljaspool seda valgusringi ja vaadata. Neid.
Vaadata. Ennast. Sealtpoolt.
(ma lähen ilmselgelt liiga vara kodust välja)
Olen jõudnud kuskile tagumisse ringi. Seisan väljaspool väsimust. Läbisin väsimushüperruumi ja olen igavesti ärkvele määratud. Juhh-ei!
Ärkvele nõnda, et kogu aeg tahax magada, aga ei jää.


Millal Sa viimati istusid kuskil muret tundmata ja toetasid oma selga kellegi selja vastu, teades, et see selg ei kao ja kui kaob, siis ettehoiatusega?
Millal viimati polnud kellaajal tähtsust niimoodi, et kui lähebki nii, et Sinu hommikux saab kell 22 ja mitte 10, siis pole sellest suuremat lugu?
Millal viimati sai tegeleda vaid endale meeldivaga? (kas selle küsimusega võib näida ilge egoistina? ühiskonnapõlgurina? või olen lihtsalt.. ? )
Seal ta nii oli jah. Minu Hispaania!
Lämbekuumad ööd, mil uni Sind ärkvel hoidis ning lugusid jutustas, istudes Su ees nagu ammukadunud sõber. ammukadunud armastus. ammukadunud kõikjale.
aga õnnelik olla võib ka niimoodi. see on kohutavalt huvitav, uskuge. see õnnetunne on ainult hulludele haha
.... aga minu Tartu?
hetkelised momendid toovad sügisetuska. käia punktipealt tööl, ma tunnen, kogu mu vaim sureb. Mu hing ei suuda end aga ikka veel välja kirjutada.
enne istusingi mingi masina ees ja lajatasin järjest paberisse auke ja igal pool mu ümer oli vaid müra, et mingil hetkel, kui keegi mind kõnetas, taipasin, et mai kuule. olin selle müra sisse ära kadunud. see tungib kõrvadesse, lõhub tee läbi kuulmekilede ning läheb heidab aju ümber poolringi pikali. täielik nulliring.

midagi intrigeerivat, vapustavat.. värve, vabadust, armastust, inimesed!
ärge olge nii hallid ja kuivanud leivakoorikud.

kui ma olexin mingine gaas, siis olexin heelium. lendaxin kogu aeg ilmaruumis ringi ja enam maa peale ei tulexki.

maailm loodi selle jaox, et me teineteist üles leiaxime.

mina aga kaon aeglaselt kuskile. väsimusse.
jälle. olen tagasi.
seal

o_o

" "Vabasta mind!", kirjutas ta ühel õhtul, aga kellele? "

kuulujuttudel ja kummitustel on nii mõndagi ühist - mõlema puhul on keegi "midagi kuulnud" või "midagi näinud".
vahepeal hakka ennast juba mingise paranormaalse nähtusena tundma.
mingis mõttes on kõik, mis kunagi räägitud, paranormaalne.
tunded on anomaalia.
ning enamik inimesi pole sõbralikud kummitus-Casperid.

enda nn väärtuse tõestamine on alati stressirohke.
kõik töötud kleepige otsaette silt "olen asjalik ja te tahate mind enda juurde tööle võtta"

südamehaiguste põlvkond

varahommikute jada on esile tõstnud teise jada - idiootsusrekordite purustamine.
niimoodi hobikorras juba.

????
!

vb need mõtted, mis Sinust väljapoole suunduvad, pole ikka päris reaalsed.
olen punktis, et sellex, et uskuda, peaxin saama isegi sõnu
P U U D U T A D A !


ümberringi on sülede kaupa murtud südameid.
kuidas tohterdada?
kuidas leida ja anda vaktsiini, kui keegi enam terve pole?
me kõik oleme haiged.
haiged armastuse tõttu.

kunas väljastpoolt tungib nii palju informatsiooni teadvusesse, siis vajub sisemine veel sügavamale.
varsti on vaja aega, et olla kalamees.
õngitseda mingis mudajärves oli vb lapsena tore, sest siis tundus kõik natukene nn tume huvitavana.
kasva veel, mu kallis. kasva veel ja varsti pole Sinugi silmad enam puhtad.

ignoreerin ignorantsust.
kui kellegi meele teeb rõõmsax minuga mängimine, siis idinahhui.
tõsi ta on, et see valu, mis Sind hetkeliselt painab, on see kõige hullem.
ma ei tahax enam üldse teile otsa vaadata, sest ma näen suurtes ja kasvavates kogustes südamehaigusi. südamehaiguste põlvkond. kuhu me siit küll läheme?

hommikute esimesed mõtted ei osutu viimasel ajal päris õigetex. kalduvad kuskile sinna dekadentlikku kantsi ja tiba enesehävituslikud lõbud saavad jälle liiga igapäevasex.
aga vb ma olengi selle maa külge kinni kasvanud ja uus lahti rebimine, et lennata oma utoopiasse, ei saa üldsegi nii lihtne olema. mis siis, et vol 2. ei loe. numbrid ei loe. kurat.

varahommikul paiskus mulle sülle südamevalust pisaraisse uppuv neiu, ma ei osanud midagi adekvaatset kosta, mingi aja pärast lihtsalt ähmi täis olles väheke ta jalgu ja nägu pexta.
mis ma oskan kosta, ma ei mõista inimesi lohutada.
mingil määral usun ka, et kogu aeg ei tohigi üritada teiste tuju parandada. elage oma valu läbi, intensiivselt ja hõlmavalt, vb saab siis rohkem teadvamax.
siiski. taaskord.. ei suuda ma aru saada, mis on see, mida me nõnda taga ajame? mille järel me jooxeme? koperdades iseenda jalgade otsa, tõstes taeva poole pilgu ja oma uskmatu südamega lubame hakata uskujax, kui vaid... KUI VAID. kui vaid mis?
kaua veel see kruus talla all krigiseb?
ma teen jälle vea sellega, et langen küsimuste lõxu.
aina küsides tekib ainult küsimusi.
ehk mul ongi teatud vastused, aga need olex nagu khm patoloogilise valetaja ilus monoloog.
mul kuivas üxkord kaktus ära. kuidas ma veel võixin osata inimhinge eest hoolitseda?

ja. kui mulle saatus mingi võimaluse viskab, siis mul on küllap kombex see alla neelata.

ahvivaimustus?

teate küll seda tunnet. sattuda millestki/kellestki sellisesse extaasi, et loogiline mõtlemine kaob kuskile imelikesse sfääridesse.
mõtted on lõpux ikkagi need, mis mu silmadelt ahelad rebivad ja siis sinna sisse voolavad.
nende mõtted. nad kummitavad mind. juba kolmekordselt. appi.
ma kuulen sosinaid. kuskilt tasa. nende hääli.
teinud mu relvitux ja jätnud üxinda. pean tilpnema. tere, olen hüpiknukk?
südamesse nooled ideedest ja arvamustest, ma saan rabanduse, kaua veel? palju veel?
olen märg seal selle porilombi ees, kus viimati Su peegeldust nägin.

on vihmapäev. oli vähe und. oli palju mõttetööd. ja paanikas diivanisse sukeldumine, ahastades ja kirudes, et mix küll. varahommikul. isegi mitte enam. juba töölemineku kellaaeg oli. astud korra endast välja ja irvitad - milline rumalus! kui banaalne! andke mulle midagi, ma arvan, et kukun kohe langetõbisena.

Paabeli jumalad ei päästa

Punk 'N Roll möödas. eile õhtul Tartusse jõudes tahtsid pilved maa peale langeda. ilus oli.
polnud millegagi jäädvustada, aga vb polnud vajagi.
hullu polnud, esimene päev sadas kõikide kurbust ning õhtul , st varahommikul , lõpux külmunult magama saades, hakkas tekkinud soojusest halb. olematu uni ja uuesti kohale, tööpostile.. päike otsustas halastada, sai juttu ja naeru ja mõtisklusi.

mingil hetkel tabasin end küll tuimalt ühte rohuliblet passimas, aga see ei tähenda midagi.

nähtud ja kuuldud - mu mõtteis on vb väike kaos, aga see on vajalik kaos, selline natuke konstruktiivsemat laadi eimiski. suundumas millexki.



istun siin. üxinda. teine tuba on täis hääli ja naeru. istun siin, kellegi teise kodus. sest endal mul hetkel polegi kodu. tahan istuda oma kodus .. tahan tahan. on kellegi poolvõõra sünnipäev. ma istun siin. kas mul polegi oma sõpru? vahepeal tekib tunne, et on vaid hunnik nägusid, mis naeratavad ja valang sõnu, mis peaxid andma kinnitust.

sõnad ja andma kinnitust? kuraditki. oleme kõik ebaõnnestunud kirjalitsid.

ka linn näib võõras. kuidagi tumedalt nihkes on täna kõik.

silmad kinni pannes ujub silme eest läbi see koht, see koht, kus on päike ja kuhu jäi süda. kus aeg liikus mingit teist rada pidi ja kus polnud vaja karta, et Sind arvustataxe lihtsalt endax olemise pärast. jah, inimesed teevadki seda. kuid seal mitte. seal olid nad kõik nii... jah. üxkõik.

vahepeal mälestustesse viskudes tekibki säänne melanhoolia.

muidu on siingi hea, on on.

ja mida Sa teed, hing? mida Sa teed, süda? mida Sa teed faktiga, et neid kohti muudkui tuleb juurde. ei Sa neid oma mõtteist blokeerida saa, iseendast NEID kohti lahti kangutada ei tohigi.

mul oli nii halb olla. aeg ja ruum lendasid kuskile, kus jalad ja maapind kokku ei kuulu, kus hingamisest sai keeruline ülesanne, mida on etappide kaupa läbida vaja. vaade endast väljapoole oli hirmutavalt udune, vaade enda sisse üleüldse võimatu.
liiga palju valesid valgeid tablette ning kui süda hektiliselt endast välja tahab tormata, siis .. siis ma imestan, et mix on nii halb.
mul on ikka veel halb. ja ma pean 3 h pärast Ida-Virumaale minema?!
ma pean homme karjale purjus punkareile pileteid müüma hakkama?!?

being hopelessly optimistic

kõik vana on saanud millexki muux, millexki, mis on ikka sama.
ja meie uued teed looklevad erinevalt.
täiesti tore looklemine - kui polex kaost, polex ka korrapära.
oleneb vaid, kuidas kaos ja korrapära inimese enda hinges on.

ma ei muutu siin jälle nukrax. kurat küll. terve maailm kui üx pisike kaart, vaid. ikka veel, süda igatseb ja tahab. kohtume taas punktis, kuhu meie igatsused meid ajanud on.

nada es para siempre

j'vlahuset on t2istuuridel! mamma mia and tule taevas appi!
pigem langeb taevas kyll kaela tglt, v6i siis laguneb maja draamadest ja tylidest, millega me seal k6ik neetud oleme!
kahju m6elda, kuidas k6ik l2inud on. st kuidas oli ja mis on nyyd.
samas, k6ik on ligit6mbav ja tahtlikult pole keegi halb ja kuri.
lihtsalt, elud, mis olnud, mis l2bi elatud, see ei j2ta meid puutumata, ega muutmata.
me ei saa aja- ja eluvoolu vastu.
ning seep2rast me jooxemegi?
yritame joosta, vb kui h2sti kiiresti, siis p22seme.
v6i leiame rahu. me ei tea.
selles see asi ongi. me ei tea, aga tunneme.
m6elda v6ib k6ike, aga mida teha oma sydame vastu?
sellest sai eile 6htul palju r22gitud.
sel alkoholist voolaval katusel, kus oli inimesi 3 mandrilt.
oleme siin k6ik koos ja samas on meil k6igil kuskil oma nn p2ris kodud, p2ris maailmad, kust tulnud oleme, et selles fantastilises filmis figureerida.
milline on l6pp? mis saab zanrix?
t2na varahommikul lahkus Leedu, v6ttis nukrax lausa.
kummaline, kuidas harjub 2ra ning ei taha lahti lasta.
nii me l2heme k6ik ja mix j22b see veider melanhoolia, on teadmine, et vb ei n2e me neid inimesi enam kunagi.
I refuse! ...
see on teine maailm. see siin. see meie siinolemise maailm.
mitte Hispaania. see, kuidas me elame ja millest elatume.
seda on nii raske seletada, neid suhteid, mis taoliste inimeste vahel tekivad, see vennastumine ja samas minnalaskmine.
kes pole seda kogenud, need ei pruugi yldse aru saada.
ja vb isegi need, kes kogevad, ei saa aru.
on olemas maailmu, mis pole k6igi jaox.
on olemas maailmu, mis t6epoolest yhendavad neid veidrikke.
huvitav huvitav, kuidas me yxteist kyll leiame?
tahan pugeda raamatu ja vihikuga terrassile viluvarju v6i oma floor-to-ceiling r6duakna alla ning yhe laulu kohaselt kohvitassi taga uuex syndida.

inimesi muudkui aga voolab ja voolab siia juurde, voolab nagu viimased p2evad vihma. vihma, mida polnud juba n2iliselt sajandeid tunda saanud.
kas vihmasadu on t2henduslik?
viimasel ajal m6tlen k6ik asjad endale t2henduslikux.

mai viitsi n2rve pingutada, need on niigi pingul.

ma polnuxki olnud suuteline lahendama iseennast selles keskkonnas, kus need probleemid tekkisid.
saades eemale, n2eb k6ike perspektiivilt ja minuga toimuvad kummalised asjad.
mida ma olen tahtnud, mida ma tahan.
kuidas kavatsen seda k6ike teha ja eriti veel, et ma t6epoolest kavatsen seda k6ike teha.

nyyd olgu vaid siin ja praegu ja kohe.
tahad midagi? - go after it, k6ige oma j6uga.
hoia selle n2htamatust sabast oma kyynte ja hammastega kinni.
isegi, kui kyyni eriti pole ja hambad kah l2bi, ikka ripu ja l6rista ta mantlih6lmas, kyll ta siis taltub ja end k2tte annab!

kui ta on 6nnelik, siis on h2sti. siis ma yritan ka olla. missiis, et sydames pole seda 6nne, mis oli, kui ta oli siin.
aga nii see eluke ju veereb.
ja mai kavatse end negatiivsustest k6igutada lasta, sest olen n2inud ja endale t6estanud, et unistusi on v6imalik teox teha.

as fate would have it...

... the universe has always conspired to fuck me up.

another perfect day for human extinction!

me elame fucked-up fun house'is, kus 24/7 k2ib tsirkus ja tsirkus ja tsirkus.

k6ik on t2pselt nii nagu ma tahtsin.
aga kuidagi lootusetult sassis tunne on.
v6i on k6ik nii nagu ma arvasin, et v6ix olla ja olles selles, polegi p2riselt nii hea?

no one should be sad.
sometimes it seems that people just want to feel SOMETHING, so they choose SAD.
coz it's easy.
easy to be found.
yet most can't handle it and end up being depressed.
Sad is the new fashion, it seems.
That's just plain stupid!
Finally they'll understand that the only thing to strive for is happiness.
Being with the ones who make u happy and doing what makes u happy.
"Fashion" is a crime.
People lose their minds over that crap.
What's the benefits of being sad? I see none.
U just get stuck in it.
but not willing to admit it, u enter the overwhelming and totally ridiculous vanity fair, where it's hard to understand what is real and what is not.



vee keemisprotsessi on teaduslikust aspektist p2ris huvitav j2lgida. - t6demus II hommikul peale Barca naasmist. mul oli v2ga halb olla.

***

addiction to playing games will eventually turn u scizo.
I'm convinced there's something wrong with my heart.
that would explain it. would explain a lot of things, actually.
Universe is far away today.
not that I have asked or looked for it.
but I'm not used to ASK for things.
and I still think that everyone is crazy. and idiots.
Dostoevsky was so damn right!
but maybe that's the only way to cope.

***

aga elada nii, et Sa tead, et iga hetk v6ib maja, milles elad kokku variseda v6i siis tuleb politsei, kes v2lja t6stab, on ka omaette huvitav.
huvitav, sest ajapikku unustad Sa selle 2ra.
see muutub osax igap2evast.
nagu need palmialleed ja muud asjad, mida muidu vaatad botaanikaaiast v6i n2ed kuskilt filmist.

olgem enda-usku!

eile ütles üx noormees mulle, et surm on ideaal.

???


mingil hetkel loobusin oma kainusperioodi loendamisest.
ja järgmine hetk tabad end tegemast kõike seda, mida varem.
oled taaskord klammerdunud kellegi käe külge, sest oled lihtsalt nii nukker, et tahad kedaGIGI.
kannatad neid huuli ja kõike muud, sest täna on see õhtu, kus Sa ei taha üxinda olla.
ja kõik need tundmused löövad üle pea, kui mõistad, et see on taaskord kõik alkoholist, mis mõjub kui emotsioonidegrill - need tulikuumax küttes.
need hõõguma ajades.
neid aeglaselt kõrvetades ...
lahtub see alkouim ning kõik Sinus sõimab ennast oma lolli käitumise pärast.
korrutad kangekaelse üxkõixe naeratusega, et "hei ma olin purjus", on vabandus.
aga see ei ole.
kui kuskil Su sees on see kõik olemas olnud, siis millex vabandused?
ma räägin, et olen Vabandustevaba.
see sõna lihtsalt virutab mulle viimasel ajal hoope näkku.

kui tol hetkel Sa tundsidki end kõige õnnetuma olendina, siis ju nii oli vaja.
järgmine päev Sa astud hommikuhahetusse, virutad käega paar korda vastu pead ja ... kõnnid sirge seljaga minema.




ma olen enda-usku. kõigest hoolimata.

kui kõik on farss, siis on ju tglt kõik üxkõik

LIIKUGE OMA PEAS NÜÜD EDASI, MILLEX KÕIK SEE?
kõik aina oletavad midagi ja räägivad ja siis panevad need oletused kokku ja lõpux on minust saanud vaid üx suur OLETUSTEKOGUM.

"I have a dream!"
ütles kunagi Martin Luther King.

unistused on edasilükkav jõud.
vb üx tugevamaid jõude üldse, mis meid innustab.
unistused jäävad paigale, kui neid paigal hoida.
kõik pole täisutoopia.
iga asi sisaldab riski.
kartuses ebaõnnestumise või ebaõnne ees loome endale elamise utoopia.
elame oma unistusi aknast välja vahtides, totakalt naeratades kunagi saabuva promised land'i üle.
ei. ei ei ei.
riskige. riskige eluga.
alles siis teate, et teil on elu.
on paratamatu, et mõnikord on vaja tunda surma lähedustki, mõistmax, kui väga elada tahetaxe.


kas võib väita, et tee iseendani algab ära minemisest?

nüüd on siis selge - vähem kui kuu aja pärast pole mind enam siin oma hoomamatut miskit jälitamas. lasen end kõigest vabax ja mis tahab, otsigu mind ise üles.
läheme minema, destination whatever.
kõik see, millest väixena unistasime, kõik see tuleb ära teha, sest me pole enam väikesed.

vajadusorjus

kõigel on oma hind. ka tasul, mis juba maxtud.
isehakanud intressid on uus peadtõstev haigus.
käituda õigesti, olla inimlik, teha head.
obsessioon maailma päästmisest. - otsitav vastumürk mõttele, et kõik on pask.
üx neid ravimeid, mille mõjus ei või iial kindel olla.
kõrvalnähud võixid olla olematud, aga pole.
keemia puhul läheb ikka midagi valesti.

heast ei saa alati head. "head mõtted" öeldaxe.
jah, taevamanna. aga nendega on nii, et head on nad seni, kuni neist mõeldaxe.
ja siis kästaxe mitte "üle mõelda", aga mitte ka mõtlemata jätta ja soovitataxe leida see kuramuse kuldne kesktee.
ha?

šansid joosta kokku inimesega, keda Sa parema meelega ei näex, on alati tüüpiliselt suured.

this crazy breed.. society

mis ma teen... mis ma teen?!

ma noolisin vabadust.
just jah, noolisin.
sain selle.
olen saavutanud täiusliku üxiolemise.
pigem täieliku.
sest see pole täiuslik. see tapab.
see närib.
ja ma ise ronisin sellesse.
mälestused kuradile, te ei lahku minust. ma ei lahku teist.
te olete mu vabandus.

kas Sinuga on kõik ikka korras?

kui varem oli probleemix mitte mäletamine, siis nüüd on probleemix mäletamine.
kõik kõige väixemadki nüansid.


mul pole sõnu ega tundeid, ma armastan tühja tuult.
ma seiran tumedat taevast, uskudes oma silmades olevat virmalisi.
mu hoolimised on okastraadised.
mu tegemised on võrrandis olevad x-id.
hommikul tõusta, tunda päikest oma nahal, läbi päeva joosta, püüdes tabada ümbritsevat maratoni.
ja teisi ei kuula.
keegi lihtsalt pole suutnud mind kuulama panna.
mu iseloomu võimatused ei põrku seni, kuni ei tunne teist Iseloomu.
ma istun nagu muiste, teadmata oma õnnetuse põhjust.

šõu mast gõu oon

hetkeline vastikustunne. mitte miski ei näi lihtsalt piisav ja hea.
mitte miski ei näi olevat päris.


kõik nad tunduvad mängivat mingit klounaadi.
oma toretsevate riietuste, drag meik-api ja suurte ninadega.

Pinocchiol kasvas nina pikemax, kui ta valetas.
jajah, vaadake ette, ma jälgin teie ninasid.
vahin ninasõõrmeist sisse.

meie elementaarsed ja essentsiaalsed vajadused on naljanumbrid.
sest tglt võib need taandada väheste nullide juurde, aga millex, kui tsirkus linnas 24/7 avatud on, exole?

nagu üx kiskja teisele

tekib tunne, et seisad miljoni haruga ristmikul ja kõik nad karjuvad Su nime.
peaasi, et olex suund.
sihitus hirmutab kõik soolasambax.
kuigi, selles pole midagi õõvastavat. ärge paanitsege kogu aeg.

hetkel on rammestus. ümbritsevast, mis vaixelt kõrvus piniseb.
nagu sääsed. ja porisevad kärbsed.

uus uus uus

LIIGA palju tungleb ja terendab silmapiiril.
mu igavene oskamatus valida välja, see tundub nii pärssiv - end millestki ilma jätta. niisiis, käed laiali, püüan haarata ja hoomata kõike. ja seda rohkem libiseb mööda, uutele jahimaadele, mind uudsuse üle imestama jättes.
kaua see uus üldse püsib?
varsti on seegi tavaline ja tuttav.
sestap tekkisid mu peas elamuste-junkied ja muu sinna juurde kuuluv.
mida ma teen nendega, mida?
mida teen endaga, mida?
mai taha neile ega endale konkreetset rada, mida mööda kõndida.
ei! see on igav.
hüpata ühelt kaljult teisele on närvekõditav, küll tallan ohutuid laugeid orge kunagi hiljem.
ja kui peaxin hoopis mõnda kuristikku kukkuma, siis olen õnnelik vabalangemise üle.

reede ja 13. hommikul oli meil surnud hiir köögis.

???


30 - paus - 31

ülehindamise buum

sõnad on ülehinnatud.
nende tähendused.
need on lihtsalt tekkinud, jäänud, saanud üldisex ning seda viimast nad ongi.
üha raskem on leida neis isikupära.
seda lihtsalt pole.
ja ongi raske leida sõnu millegi kirjeldamisex, enda väljendamisex, sest nende tähendused on muutumas olematux, need on laienenud mõõtmatusse valdkonda.
enam ei piisa ühe omadussõna ütlemisest. tekkimas on omadussõnade omadussõnad.

come all ye faithful

me ei pääse mateeriast.
me ise oleme mateeria.
me levitame seda.
me kanname selle üle, meie ümber on pidev vall, mis aina kasvab.
kasvates pöörastesse kõrgustesse, me ei näe varsti enam üle selle.
ma kaotasin silmapiiri juba ammu.
ainus, mis näen, on see neetud vall, mida kõik püüdlikult ehitavad, samal ajal kõigi oma sõnadega seda lõhkuda väidavad.
seeläbi see kasvabki. - sõnad ei ehita midagi, kuid meie teod, need meie ilmatud tegemised, need koovad ühe tihedamat võrguvalli.

suhted. millised need siis ka polex.
sõprus. pere. armastus.
kõik on muutumas ühex mateeriakudumix.
kas oleme jõudnud nii kaugele, et inimesed pole enam inimesed?
nad on asjad.
asjad nagu sulepea, laud.
asjad nagu on seda meile elav loodus nagu puud ja rohi.
me nimetame neid 'asjadex', tglt.
mul pole soovi olla kellegi ASI. kellegi omand.
ma tunnen justkui mu nimi hakkab taanduma üldkasutatavax mugavusvahendix.
ma olen tarbitav ese.
kes vajab mida?
MA OLEN VAHEND.


on inimesed muutumas üxteise abinõudex?

ja mitte selles heas tähenduses.
me imeme teistest välja viimase ja rohkemgi, sekundi pealt, kui on märgata, et see üx kindel indiviid tahax anda palju, tahax ehk kallistada kõiki ja öelda, et kunagi on hea, kunagi pole liiga hilja ja kunagi ei tohi kaotada usku iseendasse.ja teistesse.
kaota see ja Sulle jääb vähe.
jaga seda usku ja see võetaxe Sult ära ( ? ).
kõik tahavad seda.
kõik tahavad uskuda.
aga me ei tea mida.
sestap oleme nagu mardused - lendame ringi ja oleme valmis küünised lööma igaühesse, kes tahax midagi loovutada.
me oleme jäänud nii enesekesksex, et meie suurimax lõbux on saanud meist hoolivatele inimestele haiget tegemine.
sõbrad ju mõistavad.
sõbrad saavad ju aru.
sõbrad ju andestavad.
nad on ju sõbrad.
ha.
hahaha.
ühesõnaga, sõbrad pole inimesed.
sellele tuginedes saaxin öelda, et tunnen meeletult palju inimesi.
aga neid mütoloogilisi sõberolevusi on sama palju kui et polegi eriti.
vaid mateeriakäntsakad.
triivime ringi.
ajame omi asju.
oleme tähtsad.
mis on üldse tähtis?
mis on Sulle tähtis?
kes on?


ma olen mateeria.
Sa oled mateeria.
nemad on ka.
seal akna taga ja siinpool, sealpool ekraani ja siinpool. see kõik on.
see ei lakka olemast.
me ei lakka olemast.
me lükkame seda üha edasi ja edasi, aina uutesse vallikõrgustesse.
loome et hävitada.
ma tahan aga luua sellex et hüvitada.

sõberolevused on kaduv mateeria.
ma tahan minna ja jääda.
ma tahan ära jääda ja samas olla ikka siin.
tahan olla see lind seal taevas ja samas see puu seal väljas.
hmh.

akna taga on suvi, mis siis, et lumi on maas ja mõned kuud veel puudu.
tõmban kalendrist lehed välja ja minu jaox ongi täna juuni.

igatsedes invaliidix

kintsu peal sinikas,
mil on mu igatsuse kuju.
koperdades otsa toolidele
ja inimestele,
sest Sa liikusid liiga kiiresti.

keha täis valu,
mil on mu igatsuse tugevus.
unustades füüsilise võimekuse,
jooxin auto ette,
arvates teises nägevat Sind.

ennast näidata ei oska
nii nagu olen

vaid see sinikas
ja valu
võtavad üle

ning

ma aina torman
Su kannul

end vigastades

Sind ihaldades

igatsedes
teadmata isegi mix

tormates kaob lõpux valu
sinikas muutund kollasex
ma adun

mu tunded kõik on taandund

tühipaljax igatsusex


*

19.